Tekst on kirjutatud filmi “Ellujäämise kunstnikud” režissööri Jaan Tooseni poolt. Fotod: Heikki Leis.
On mõtteid, mida olen saanud pikemalt kaasas kanda. Ja on hetki kui tuleb sellele mõttele valguskiir ja elustav vihm; hetk ja ajaaken. Tartu 2024 Ellujäämise Kunstid äratas minus üles ja pani idanema vanaema rohukappi peidetud tammetõru. Olen olnud vaatleja, dokumentalist, andnud aega ja filmimeetreid. Kilomeetreid, valgusaastaid. Seekordne katse on hoopis teistsugune – kuidas leida mängufilmilik lahend eluloolistele seikadele. Meelesähvatused lapsepõlve Lõuna-Eestist, oma elust ja perekonna pärimusest. Kuidas see sulatada ühte lühikesse filmi? Ehk siis sedapuhku haiku, mitte romaan. Aga ka haikul võib olla välgusähvatusena jõudu meie hingeseisu nirvaana veerekese pääle raputada. Anda sügavat elutaipamist.
Film on nagu sümfoonia. Erinevad pillid, valgused ja värvid. Kuidas seda kõike koos hoida, et sünniks ime. See kõik hakkab peale pisikesest ja näiliselt juhuslikest asjadest.
Suvepäeval heinamaal pikutamisest ja pilvede vahtimisest. Sügishakul Tartus Toomemäe veerul kaduvuse ilu jälgides, surudes pisut jahedat, niisket kastanimuna vastu sooja põske.
Ellujäämise kunstnikud. Minu esimesed mängufilmilikud katsetused, kambas kogenud tegijad – operaator Mait Mäekivi ja kunstnik Katrin Sipelgas. Hakkame looma maailma. Ei saa ja ei tohi ümber jutustada lugu, aga vihjeks võib öelda, et sel sügispäeval, mis kinkis meile suvepäeva palavuse, oli näiteks vaja üks Setumaa kits autosse ajada. Mission impossible! See ei oleks tõesti olnud võimalik kui kunstiüksuses elukunstnik Imre ei oleks tulnud appi oma kitse taltsutama. Hunt kodu ümbert ei murra, lapsepõlve stseeni, kus peretüli käigus keerati ümber pidulaud, läksime filmima meie Võrumaa kodust kaugemale – Setumaale. Mälukaadri taaselustamisel abiks Obinitsa kandi suurepärased naised ja mehed. Korralik pidulauatäis värvikat seltskonda. Püüdsime seigelda mängufilmi ja dokumentaali piiritsoonis. Kõik on ootamatu ja erutav. Võrus tuli meelde, et ühe korraliku peolaua peal oli vanasti ka paar purki angerjaid. Nõnda sattusid ka kalad filmi kulutšekile. Kõik kunsti huvides. Sa ei aima iial, mida võib olla filmis tarvis, just seesama purk angerjaid võib käivitada dialoogi, saada sündmuseks.
Kahju et ei teinud filmi sellest, kuidas tegime filmi. Sest juhtus ju kogu aeg midagi, eluseiklused kus nii sõnnikut kui vitamiini. Muidugi kits maksis kätte – suure solgutamise eest tõmbas ta võtteplatsil maha Maidu kaamera. Korraga oli suvine taluõu täis kõrvulukustavat vaikust. Mage võrdlus, aga kuidas sa kirjeldad hetke kui korraga vaikus lämmatab ja kõhus hakkab keerama. Nagu aegluubis: hetk seisab, kõik on tardunud. Ka kõige suurem lobamokk hoiab sel hetkel oma suu kinni. Mis saab edasi, kas võtted läbi? Tuhandeid mõtteid tulvas läbi pea, kui Mait tasakesi taskurätikuga objektiivi puhastas. Jäi ellu Kaamera. Ja kits ka. Vabandan Maidu ja kitse ees, kunsti nimel. Loodan, et asi on seda väärt. Ars longa!
Jaan Tootsen on ajakirjanik, filmirežissöör ja produtsent, sündinud 14. oktoobril 1975. aastal. Ta õppis 1994–1995 Eesti Humanitaarinstituudis ja 1995–2000 Tallinna Pedagoogikaülikoolis, mille lõpetas raadiorežii erialal. 2000-2022 töötas Eesti Rahvusringhäälingus. Ta on raadiosarja “Ööülikool” kauaaegne toimetaja. Aastatel 2012–2016 oli Vabariigi Presidendi kultuurinõunik. Hetkel töötab Jaan produktsioonifirmas Aadam ja pojad.