Minategelane vaatab tudengipõlves Emir Kusturica filmi “Must kass, valge kass”, mis räägib balkani pöörasest elust. Ta taipab korraga, et on seda kõike oma lapsepõlve Võrumaal juba näinud – siga sööb Sierrat, rääkiv suusamüts ja vanaema eetrilõhnaline rohukapp, tekitab loovusest plahvatava olukorra. Rahu toob piimapukil mediteeriv külamees, kes laseb videviku lummuses pilgu vedelaks.
Režissöör: Jaan Tootsen
Operaator: Mait Mäekivi
Montaaž: Marta Pulk
Helilooja: Eva Eensaar
Heli: Tanel Kadalipp
Produtsent: Anneli Ahven
Produktsioonifirma: Aadam ja Pojad OÜ
Riik: Eesti
Keel: eesti, võru, setu
Pilte võtetelt (fotograaf: Heikki Leis)
Pilte filmist
Jaan Tootsen filmist…
Millest sinu film räägib?
Film räägib Võrumaa inimeste loovast lähenemisest elule, kus vaatamata eluraskustele ja keerulistele pinnavormidele, s.o kus palja jalaga on teinekord raske mäkke ronida, on leitud alati üles pulbitsev elurõõm ja ellujäämise tarkus. See imeline meelelaad ühendab kõrgeimas tunnetusastmes sõnnikuauru ja linnutee udu.
Kust said inspiratsiooni filmi jaoks?
Inspiratsiooni sain oma lapsepõlvest, enda kogetust ja vanemate inimeste juttudest. Näiteks perepärimus sellest, kuidas vanaisa ehitas endale fotoaparaadi ja temast sai Rõuges külafotograaf, on väga seikluslik ja filosoofiline lugu.
Mida tähendavad sinu jaoks “Ellujäämise Kunstid”?
See on suurepärane pealkiri kogu Tartu 2024 kultuuriaastale. Mille nimel mäng käib? Lööme Eesti põhiseaduse lahti: keele ja kultuuri, s.o vaimu hüvanguks. Kõik muu on eeldus, mitte eesmärk omaette. Ellujäämise kunstid kannavad seda tarkust ja rõõmu, mille nimel ellu jääda.
