Tartudok2024 kohtumisõhtud Elektriteatris on Ellujäämise Kunstide Dokprogrammi ellu kutsutud filmisari, mille raames linastavad Lõuna-Eestis resideeruvate režissööride filmid kõikidele filmihuvilistele. Filmiprogramm kuraator Kaarel Kuurmaa viib läbi seansile järgneva vestluse autoriga.
Oktoobrikuu külaline on Viesturs Kairišs, rahvusvaheliselt tuntumaid ja auhinnatumaid Läti režissööre, kes on edukalt teinud nii sõna- kui ooperilavastusi, mängu- ja dokumentaalfilme. Ekraanil näeme tema värskemat mängufilmi “Sildimaalija” ning tema tuntuimat dokumentaalfilmi “Pelikan kõrbes”.
KAVA
18.00 Sildimaalija (2020, 112 min)
20.45 Pelikan kõrbes (2014, 68 min)
Filmidele järgneb vestlus Viesturs Kairišsiga, modereerib Kaarel Kuurmaa.
Film linastub läti keeles inglisekeelsete subtiitritega. Vestlus autoriga on inglise keeles.
Sissepääs tasuta!
Sildimaalija (2020, 112 min)
Viesturs Kairišs jagab oma annet võrdselt draama-, filmi- ja ooperilavastuste vahel. Nendest kunstiliikidest on film kõige enam kollektiivne looming isegi siis, kui teost nimetada autorikinoks. Selle filmi puhul tuleb Viestursi kõrval kindlasti esile tõsta veel kahte autorit: operaator Gints Bērzinšit ja kunstnik Ieva Jurjanet. Ei mäletagi, millal viimati on Balti filmides nähtud sedavõrd täiuslikku ajastu taasloomist.
Ansis on sildimaalija. Euroopas on ärevad ajad, kogu maailm on kiiva vajunud. Ei jää puutumata ka Ansise kodukoht. Autoritaarsusele kalduv vabariik asendub näilise kommunismiga, see omakorda natsionaalsotsialismiga. Võimul on alati tarvis, et keegi neile vajalikke silte maaliks – sildimaalijal on ikka leib laual. Ansis on armunud Zislasse, varaka kaupmehe tütresse, kuid sellest liidust asja ei saa. Samas on olemas üks läti neiu, kellest saab Ansise naine. Kuid ka juuditüdruk jääb mehe südamesse. Armukolmnurgas läheb asi tuliseks, kui natsid hakkavad vahepeal kommunistiks saanud Zislat jahtima.
Filmis saavad kokku lavastaja ülihea loo jutustamise komöödialik nihestatus ja ajastu traagika kogu oma koleduses. Peategelane on „väike inimene“, nagu ka kõik koloriitsed kõrvaltegelased. Sellega püstitab kogu film vaatajale küsimuse: kas vaatamata siltide vaheldumisele jääb inimloomus põhiolemuses samaks või sildid siiski muudavad inimest? (Mihkel Möölman)
Pelikan kõrbes (2014, 68 min)
Viesturs Kairišs on rahvusvaheliselt tuntumaid ja auhinnatumaid Läti režissööre, kes on edukalt teinud nii sõna- kui ooperilavastusi, mängu- ja dokumentaalfilme. Tema käesolev teos viib vaataja kirde-Läti unikaalsesse Latgale piirkonda, millele on omased kõik ääremaa tunnused – rahvas vananeb, piirkond vaesustub ja maa tühjeneb inimestest. Ometi on Kairišs toonud meieni värvikate tegelaskujude ja teemadega galerii: maailmalõpust prohveteeriv jutlustaja, suur katoliiklik vabaõhumissa Aglonas, õigeusukiriku teenistus, vanausuliste palvela, mahajäetud juutide sünagoog, kus nüüd elab akordionistist vanake, paljaste kätega jäätunud maapinda hauda raiuvad mehed ning muidugi Latgale karge loodus kogu oma ülevuses ja muutlikkuses.
Eraldi allajoonimist väärib Gints Bērzinši maagiline kaameratöö ning muidugi hõrk helirežii, milles kasutatakse naturaalseid loodushääli, vanu Latgale rahvalaule ja koraale ning filmi läbiva motiivina kõlavad katked Gustav Mahleri viimaseks jäänud vokaalsümfoonilisest tervikteosest “Laul maast”.
See kõik kokku moodustab tugeva religioosse niidiga kokkunõelutud elu- ja surma tsüklilisusest kõneleva eleegilise õhustikuga suurteose, millega Viesturs Kairišs annab meistriklassi dramaturgiast dokumentaalfilmis, mida ei kanna sõnad ega verbaalne dialoog, vaid pigem pildi, heli ja tunnetuse täpne kokkupõimumine.(Kaarel Kuurmaa)