Lätlastel on pikk ajalugu Tartuga – see on olnud koht, kus ennast harida. 19. sajandi teisel poolel läksid paljud uuslätlased Tartu Ülikooli, pidades seda paljutõotavaks õppekohaks. Ei läinud kaua, kui see algatas Läti rahvusliku ärkamise, mis sai oluliseks läti keele ja kultuuri taastamisel pärast sajandeid võõrvõimude all elamist.
Käisin ka Tartus omamoodi meelt avardamas, kuigi see polnud akadeemiline õpe. Käisin seal Tartu 2024 Ellujäämise Kunstide Dokprogrammi residentuuris oma tulevast filmiidee arendamas. See oli üks haruldane olukord, kus mul filmiidee oli olemas, kuid see vajas süvenemist ja uurimistööd – kas sel ideel on Lõuna-Eestis viljakat pinnast, et õitseda. Mis see idee oli?
Tahtsin teha filmi, mis mängiks suurustega, kõrvutades midagi väga väikest ja midagi väga suurt – ma arvan, et suurustega mängimine on filmitegemisel väga oluline. Mul oli tekkinud uudishimu loodushuviliste uue trendi vastu – limahallitused. See on pooleldi seen, pooleldi loom, pooleldi taim, mis elab vanades metsades ja muundub ühest vormist teise, püüdes ellu jääda. See elustub roomavast ja mullitavast limast, liikudes ühelt pinnalt teisele, muutes oma vormi ning plahvatades eosteks, et alustada oma järgmist eksistentsitsüklit.
Teadsin, et Tartus on limaseente vastu eriline huvi. Kunstnik Laura Kuusk kogub limaseeni ja teeb installatsioone, mis pakub vaatajale võimalust heita põrandale ning tunnetada end limaseenena. Tartu Ülikoolis uurib limaseeni noor Ukraina teadlane Iryna Yatsiuk, kes viis mind kõige metsikumasse põlismetsa, kus ma ealses olen käinud. Peipsi äärses Järvselja metsas mitte ainult ei kogenud ma rekordiliselt palju sääski mu verd imemas, vaid ka imelist ilu kõige pisemates metsa organismides. Ja siis hakkas kõik paika loksuma. Järgnevalt tuli teade, et 2023. aastal toimub Tartus rahvusvaheline limaseente kongress, kuhu tulevad kokku limaseente uurijad üle maailma – seljakotid täis luupe ja mikroskoope. Nad sukelduvad Tartu metsadesse mikrokosmose ilu otsima. Minu esimesed kohtumised limaseente uurijatega panid mind mõistma, kui tagasihoidlikud need entusiastlikud inimesed on. Nad mõistavad, kui suured on inimesed võrreldes pisikese kaitsmata mikromaailmaga, mida me pidevalt hävitame; ja milline õnnelik ja mugav elu meil on. Nähes, kuidas tilluke limaseen toitu jahtib ja teised pisikesed organismid teda jahivad, pole meil, inimestel, palju kurta. Limaseente uurija Iryna ütles mulle, et uudishimu limaseente vastu aitab tal teatud mõttes ellu jääda Ukraina sõjas; muidu peaks ta sellele lakkamatult mõtlema.
Käisin avastamas ka suurt skaalat — selgus, et Tartus pole mitte ainult üks Euroopa suurimaid observatooriume, vaid seal on inimesi, kes vanusest olenemata vaatavad teleskoopidega regulaarselt planeete, tähti, kuud ja galaktikad. Tegelikult on teleskoobi ja mikroskoobi inimeste põhiline ühisjoon uudishimu. Mul oli võimalus kohtuda staažika Eesti astrofüüsiku Jaan Einastoga, kes oma särava mõistusega on eeskujuks meile kõigile – 93. aastaselt teeb ta ikka observatooriumis aktiivselt teadustööd. Oma tütre Maaret Einastoga kuuluvad nad füüsikute hulka, kes näevad universumit kosmilise võrguna. Nad näevad kaose asemel korda ja struktuuri. Maaret näeb sarnaselt minuga (minu puhul intuitiivselt) sarnasust universumi mikro- ja makromaailma vahel — struktuurid tekivad ja kaovad, kõik on alati liikumises ning mitte kunagi püsiv, mitte kunagi päriselt tabatav. Ja kes on inimene siis? Kes on inimene suures galaktikas? Kuidas me julgeme muretseda, kui vaadata seda läbi suure galaktika elukaare, kus valgus kiirgas juba ajal, mil Maa alles tekkis, rääkimata meie praegusest elust.
Nii avardasin oma meelt Tartus residentuuri ajal — naastes koju rikkama ja õnnelikumana. Usun, et peaksime oma igapäevases elus suurustega mängima. Tartu residentuur meenutas mulle, et tegelikult tegin midagi sarnast juba lapsepõlves — pikkadel ja igavatel jalutuskäikudel (kuna mu perel polnud autot) kujutasin ette, kuidas mu jalge all muru metsadeks muutub, väikestest lompidest järved said ning lendavad putukad muutusid ohtlikeks kiskjateks. Igavus oli kadunud – elu oli taas äge ja sisukas.