Autor: Ülo Pikkov / Fotod: Hanna Bender
Tekst on kirjutatud filmi “Õmblusmasin” režissööri Ülo Pikkovi poolt.
Film “Õmblusmasin” on film Petseri linnast ja sealsetest inimestest jutustatuna läbi minu vana-vanaema elusaatuse. Vana-vanaema sündis 1899. a. Petseris ning 1917.a. revolutsiooni sündmused paiskasid täielikku uperkuuti noore neiu senise maailma. Vana-vanaema isa, kes oli Petseri aselinnapea, tapeti bolševike poolt, kuna ta oli keeldunud revolutsionääridele andmast linnas asuva kloostri võtmeid.
Eesti Vabadussõja soomusrongid jõuavad paar kuud hiljem Petserisse ja linn vabastatakse. Ühel soomusrongi sõduril, Taani vabatahtlikul, on kaasas filmikaamera ning ta jäädvustab vanimad filmikaadrid Petserist ja kuskil seal hüpleval filmilindil on ka minu vana-vanaema.
“Õmblusmasin” saab ülesvõetud 16 mm käsikaameraga, jäljendades sarnast käekirja, mida kannab Taani vabatahtliku sada aastat tagasi filmitud materjal Petserist. Filmides vanaaegse filmikaameraga on tulemus kohati hüplik ja rikastatud filmi ilmutamisel tekkinud ootamatute värvilaikudega ning muude „efektidega“, aga valgus filmilindil on eriliselt maagiline!
Aga kuidas filmida igatsust, kas selleks on vaja veel midagi peale maagilise valguse? Võibolla on vaja ka maagilist pimedust? Filmiringkondades on palju diskuteeritud teemadel, kas on üldse vahet kui filmida digitaalselt või analoog meetodil. Ja arvamused sellel teemal lähevad endiselt lahku, kuid millegipärast on nii, et kui näiteks filmida pimedust digitaalselt, siis on tulemuseks vaid mustad pikslid, aga kui jäädvustada pimedust filmilindile, siis saame tulemuseks tunneli igavikku.
Ülo Pikkov (1976) on rahvusvaheliselt tunnustatud animafilmitegija. Pikkov õppis animatsiooni Turu Kunstiakadeemias Soome Vabariigis ja alates 1996.a. on lavastanud mitmeid auhinnatud animatsioonfilme. Ta on kirjutanud filmiteemalisi artikleid ning ilukirjanduslikke raamatuid nii lastele kui täiskasvanutele. Pikkov on mitmesse eri keelde tõlgitud animatsiooniõpiku “Animasoofia” autor. 2018. aastal omandas ta Eesti Kunstiakadeemias doktorikraadi tööga „Anti-animatsioon: Ida-Euroopa animatsioonfilmi eripära” ning täna töötab ta samas asutuses animatsioonfilmi professorina.